asjad mis ma sitsiiliasse unustasin...

katsu merd. tuleb välja, et otsustasin veel ühe posti kirjutada. istun hetkel milaano lennujaamas ja kergelt öeldes, raske on olla. võtsime alega väheke viina ja teps mitte ei mäleta, kuidas õhtu lõppes. igatahes hommikul ärkasin selle peale, et paola helistas ja küsis, miks ma juba väljas ei ole. viskasin kiiresti nähtavad asjad kotti ja ronisin haisvana õue. tunnen kaasa kõigile, kes lennukis minu lähedal peavad istuma.

aga eile oli siis tomatipidu: saksamaalased valmistasid rohkelt tomatieineid, paola lisas oma panuse ja meie alega lürpisime õlut, veini, viina. sakslased tegid mulle ilgelt ägeda skräpbuki - kui lõpuks ühes tükis eestisse jõuan, siis jagan seda teie kõigiga. muidugi on see umbes 98 protsenti täis kõivõimalikke sisekülje nalju - inside jokes :-) kammooon, naeratage palun. mul on niigi sitt olla.

ok, panen mula lukku! kanye west minu kõrvaklappides on aga kuradima hea - ma vist hakkan varsti hiphopi pedeks. nagu täiega.

ahjaa, mis ma siis ikkagi sitsiiliasse unustasin! oma hambaharja ja näokreemi - püksirihm on ilusasti kaasas. võibolla avastan eestis veel midagi.

olge ilusad!

helldorado

see postitus jääb ilmselt viimaseks. lihtsalt on aeg, et il toro siciliano teeks läbi väikese muutumise tagasi kodumaiseks eesliks. viimased päevad on olnud mul rohkem saksa- kui itaaliakesksed. enamuse ajast olen veetnud koos sõpradega saksamaalt: gina, toni ja julia. lõbus on olnud. mage on olnud - see on eriti oluline. käisin eile nendega ujumas. külm oli, aga mul oli, nui neljaks, seda vaja! ühtlasi grillisime rannas natuke liha ja paprikat ning lõhkusime kive. kogu tsirkuse juurde kuulus natuke veini ja ohtralt magedat, sest das leben ist eine blumen! siinkohal tutvustan teile uut eesti-saksa ühisvanasõna: there is always a tomato under a rock. kuna antud vanasõna sügavam tähendus on välja mõtlemata, siis võib seda kasutada mistahes kontekstis. üks pakutud variant on kasutada seda kõigi itaaliasoost macho meeste kohta, sest nende kivikõva kooriku all on alati peidus üks tomat.

täna õhtul teen oma kodus ühe tomatipeo. saate aru, siin on kõigil tomatitel tomati maitse, mitte nagu meie supermarketi tomatitel. seega tomatisalat, verine meeri, bruschetta ja loodetavasti palju veel. kavatsen täna ühendada laboriahvid saksa erasmuslastega. eks näis mis saab. loodan, et verine meeri on see liim, mis seltskonna kokku kleebib.

aga lõpetuseks paar sõna üldise teema kokkuvõtteks. sitsiilia oli hea, siin oli soe ning ma kohtusin paari väga toreda inimesega, keda loodan ka hiljem oma elus kohata. ühtlasi sain vajalikud tulemused uurimistööga, mis lubab loota vähemalt kahte teadusartiklit - see on hea. blogipidamine osutus täpselt nii raskeks, kui ma esialgu arvasin. ma ei oska ju kirjutada. aga kunagi ütles anu mulle, et kirjamehed peaksid kirjutamisega tegelema. mäletad veel konteksti, anu?! ühesõnaga, kuna ma kirjutada ei oska, siis tegelen äkki muude asjadega või nii.

mis mul veel öelda on? kohtumiseni tokyost? :-) enne nagu ei näe põhjust blogi elluäratamiseks.

ciao!

viimane laulusoovitus tuleb saksamaalt [10]

lõpumahaloendur...

vähem kui nädal ja siis saabun tagasi poola põhjarannikule, eesti maakonda.

franco battiato con carmen consoli - tutto l'universo obbedisce all'amore [9]

kõik teevad viid rooma

nüüd olen minagi üks miljonitest, kes seda maailmakuulsat linna on külastanud. viibisin seal paar päeva, mille jooksul ei õnnestunud paavstiga kokku lüüa. kahju. muidu oli tore - nägin kalosseumi, sikstuse kabelit, püha peetri platsi ja palju muud. külm põhjamaine linnake oli, mitte nagu minu armas, räpane ja troopiline catania. kuna rooma vaated on kõigile juba postkaartidelt, raamatutest ja televiisorist pähe kulunud, siis ei hakka teid kurnama lõputute piltidega minust paavsti tagaaias. küll aga riputan ühe pildikese puhtalt tõendusmaterjaliks. juhul, kui keegi ei tea, siis alloleval pildil on kujutatud hoone, mille itaaliakeelne nimi on colosseo :-)
pärast roomat sai põrutet palermosse, kus oli juba mõnevõrra soojem. enne palermot olid mõned ärevad hetked rooma lennuväljal, kui windjeti lennuk hoovõtul blokkima hakkas. äkkpidurdus ja veel paar tundi lennuväljal päädisid asenduslennukiga, mis meid õnnelikult palermosse toimetas.

palermo oli täielik chill: päike, rand, vein ja juust.

ja siis bussitasime cataniasse, kus rentisime auto, et külastada etnat, taorminat ja siracusat.

raisk, täna ei tule üldse sõnad näpuotstest välja.

kuulake parem musa: arisa - sincerita' [8]

ahvikari vol. 1

juba mõnda aega tahan teha ülevaadet, kus tutvustan teile kohalikke ahve, kellega läbi käin. siinkohal termin "kohalik" ei tähenda itaallast, vaid inimest, kes on juhtumisi catanias. olen mitu korda seda postitust alustanud. pikaks kisub ja kunagi ei jõua avaldamiseni, seega nüüd otsustasin, et panen kaks esimest inimest lukku ja teen selle triki ära.

niisiis...

alessandro

selle itaaliasoost kaisukaru võtaksin küll endaga eestisse kaasa. põhimõtteliselt tutvusime, kuna ta on tudeng ning juhendasin teda mõnda aega. talle meeldis vahepeal mind seltskonnas tutvustada kui oma õpetajat. iroonia peitub selles, et mees on minust 6 aastat vanem. tema on mulle näidanud kohalikku kõrtsi-, sõidu-, söögi- ja suhtluskultuuri. ta on mulle tutvustanud mitmeid erinevaid inimesi (enamasti tudengeid), kellega saan oluliselt paremini läbi kui oma laborikaaslastega. esimene kord, kui ma teda nägin, siis küsis ta mult, kust ma pärit olen. ütlesin, et eestist, tartust. selle peale sobras ta natuke aega oma läpakas ja näitas mulle pilti endast tartu raekojaplatsil. vat see oli alles esmamulje. eriti kuna kohalikud usuvad seni, et kõik poolast kõrgemal on ultima thule. ütled kellelegi, et oled eestist ja vastuseks küsitakse: "poola?"

aga liigume edasi...

paola

tegelikult näeb ta mõnevõrra teistsugune välja. pakun, et see pilt on paar kuni kümme aastat vana :-) aga selle pildi saatis paola mulle meili peale jaanuaris, et ma ta ikka lennujaamas ära tunneks. ju talle meeldib, kui inimesed teda niimoodi näevad. küll teil avaneb võimalus teda ka oma kuningaga näha, sest juba aprilli lõpus saabub paola kolmeks kuuks eestisse, et jätkata meie siin alustatud uurimistööd. just, tema on minu uurimustöö partner ja peale selle ei ole meil eriti midagi muud ühist. see tähendab, et vabal ajal me eriti koos ei hängi ega bängi. see muidugi ei tähenda, et me läbi ei saaks, lihtsalt - sädet pole või keemiat või nimetage seda, kuidas tahate. töö osas on täiesti asjalik tüdruk - eks alati on alati tore näha naisi, kes loodusteadusi haukavad. ilmselt seetõttu, et eestis, eriti tartus on neid ikka meestest mõnevõrra vähem. siin on meil laboris lausa kaks, lisaks paolale on veel üks elektroonikaga tegelev angela ja kõrval laboris, kus istuvad robootikud, olen näinud ka ca kolme tipsi. täpsustuseks mainin, et kui ma ütlen laborikaaslane, siis ma mõtlen phd tudengeid, sest labor on neile nö töökoht. muid tudengeid ei jõuaks elu sees üles lugeda või nii. ühesõnaga on siin loodusteadusi õppimas oluliselt rohkem inimesi, kui eestis.

ja ongi esimesed ahvid tutvustatud. täna lähen laboriahvidega ühe juurde õhtust sööma. mina toon saia ja veini - teised küpsetavad muu toidu. ja homme--- lendan rooma! see tähendab, et vähemalt 5 päeva olen internetist eemal. saab põnev olema.

tänane laulusoovitus kipub kummitama jääma: caparezza - io diventero' qualcuno [7]

facebook

huhuh-huu. mul jäänud veel natuke vähem kui üks kuu pidada vastu feissbukiga liitumise survele. kõik kasutavad seda siin ja peaaegu iga päev üritab keegi mulle selgeks teha, et ma pean sinna omale konto tegema. vahepeal on juba selline tunne, et ok-ok, kohe teen kasutaja ära, aga siis magan ennast selgeks ning liitumine lükkub edasi. kusjuures, kui ma oleksin juba feissbuki liige, siis võiksin vist koostada 3d kujundeid endast, sest igal erasmuse peol on kaks korda rohkem fotokaid kui inimesi. ja kõik need pildid laetakse üles. kui keegi hommikul köögis nina nokib, siis enne lõunapausi, on see kõigile teada.

kas tõesti on meie elu määratud olema sedavõrd avalik? kas ma olen tehnoloogiliselt tagurlik, kui ma keeldun oma elu kõiki hetki kogu maailmaga jagamast? huvitav, kui palju sotsiaal-filosoofilisi artikleid on avaldatud, mis keskenduvad eksistentsialismile maailmas, kus privaatsus on tänu internetile täielikult kadunud. teatud mõttes on see vana hea 1984-suure-venna situatsioon, ainuke erinevus seisneb selles, et me ise oleme nõus oma elu väljanäitusele viima. efekt on lõpp-kokkuvõttes sama: riik ja rahavas saavad hinnata teise inimese elu ja me ei tunnegi ennast ahistatuna. jube põnev oleks siia taha mingi võimas vandenõuteooria valmis kirjutada. et kuradi kapitalistid nagu rockefeller plaanisid seda koos vabamüürlastega - kindlasti peavad vabamüürlased seotud olema, sest juba kuningas artur ja võlur merlin valmistasid esimese interneti prototüübi, mis sisaldas vändaga youtube'i ja pärgamendirullidel facebooki. ühesõnaga, kapitalistid plaanisid kommunismi feilimise, ainult et ise analoogsete meetoditega rahvast kontrollida. kahjuks kipun nõustuma ühe mõtlejaga, kelle nime ei suuda meenutada, aga kes leidis, et kuidagi raske on uskuda, et inimene on niivõrd tark olend, kes suudab plaanida ühiskonna kulgu aastasadu ette. ja väänata seda enda kasuks, nii et tema lastelaste lastel oleks hea elu ja palju võimu :-)

aga aitab mölast, ma ilmselgelt ei taha tööga tegeleda. paneme posti lukku.

tänane laul, hmm, las ma mõtlen, võibolla midagi sellist: gianna nannini - i maschi [6]

ma olen juht, ma olen autojuht

tegime eile (pühapäeval) järjekordse tripi. lisaks eelmise korra inimestele, liitus meiega veel üks saksa poiss. mis tähjendab, et seekord oli asi nõnda: eestlane, sakslane, sakslane, sakslane ja poolakas läksid ragusasse ja tulid noto kaudu tagasi. ega mul miskit väga põnevat kirjutada sellest ei ole. endiselt olin mina autojuht, piilupart rongijuht ning georg ots laevajuht. ma ei teadnud ragusast suurt midagi enne seda trippi, nii et sain päris suure positiivse üllatuse osaliseks.

niimoodi näeb välja üks osa ragusast

From Ragusa-Noto 2009-03-08

siin on näha 4/5 meie reisiseltskonnast: lisandunud on saksa poiss, kelle hüüdnimi on gina. julia on seekord kaamera taga.

From Ragusa-Noto 2009-03-08

ja siin siis kogu meie bande, pilt tehtud noto toomkiriku ees. vasakult: julia, toni, minä, gina, weronika

From Ragusa-Noto 2009-03-08

endiselt oli lõbus reis ja mulle hakkab see itaalias liiklemine täitsa meeldima. siin kehtib liikluses ainult üks reegel: sinu sõidustiili määrab sinu armastus sinu auto vastu. kuna ma pole suutnud kunagi autodest hoolida, siis on päris mugav kasutada privileegi, mille kohaselt liiklusmärgid omavad kõigest dekoratsioonielemendi rolli.

täna õhtul on weronika ärasaatmise pidu, sest homme lendab ta tagasi külma varssavisse. kahjuks pean tagasihoidlikku liini hoidma, sest mul on töötegemise aega väga väheks jäänud ja seega ei saa homset päeva pohmaka alla kulutada.

tänane laulusoovitus: vasco rossi - vieni qui [5]

sääsest elevandi tegemise õpetus

täna on üks sürr päev. mul on ränk veini-õlle-pohmell ja hommikul ärgates leidsin oma mobiilist sõnumi, mis ütles, et minu õhtused sõnavõtud viisid selleni, et 2 erasmuse tüdrukut visati ühikast välja. nagu ma ütlesin, väga sürr tunne on. ma ei tea, kuidas asja kirjeldada, aga ütleme nii, et ma käitusin endale kohaselt - pruukides suud seal, kus seda vaja ei ole. kuigi tegelikult ületas üks hispaania tüdruk igasugu ootusi, andes ühele sõnale nii kriitiliselt olulise tähenduse, et selle tulemusel muutus kaks inimest kodutuks. õnneks pole see eriti suur probleem, sest esimene neist - weronica - on nii kui nii teisipäeval poolasse tagasi naasemas ja senikaua saab ta ühikas edasi elada. teine - toni, the german - polnud lihtsalt oma ühikaga rahul ja tegeles juba aktiivselt uue kodu otsimisega: nüüd lihtsalt kiirenes väljakolimine käesolevasse nädalavahetusse. igatahes lubasin, et aitan neid, kui vähegi mingit abi on vaja. eks näis, kui pahased nad minu peale tegelikult on - hetkel väidavad, et kõik on ok. kuna ma neid natuke tunnen, siis mul pole põhjust nende sõnades kahelda.

nüüd olen selle oma hingelt ära kirjutanud. eks näis, mis edasi saab. igatahes olen suutnud jätta järjekordse jälje... ja selles mõttes on isegi natuke uhke tunne. samas väiksed süümekad on ka. homme olen ilmselt targem... ja parem inimene :-)

lõppkokkuvõttes on moraal vana: ärge laske mind välismaalaste ligidale. on see siis catania city või lake peipsi või mõni kolmas koht.

laulusoovitus: negramaro - meraviglioso [4]

soe tali

kuradi palav on. juba üleeile hakkas see pihta. täna on juba mõni kraad üle kahekümne ning päike lagipähe. homseks lubatakse veel palavamat päeva. kohalikud loobuvad oma kasukatest (kampsunid jäävad neil veel selga) ja mina otsin varju. laboris on umbne ja vett kulub palju. kõlab nagu ma vinguks, aga tegelikult on tore. kui ilm püsib, siis hiljemalt nädala lõpus võiks vahemeres väikese supelungi sooritada. eks näis, mis sest saab.

laul: elio - la terra dei cachi [3]

eestlane, sakslane ja venelane

ah, mis ma ikka seletan - tegelikult oli lugu hoopis: "eestlane, sakslane, sakslane ja poolakas läksid agrigentosse..." pole pooltki nii tabav, aga mis seal parata. ühesõnaga, käisin kolme erasmuse tüdrukuga lõuna-sitsiilias, agrigentos. tõtt öelda, agrigentosse me tegelikult sisse ei sõitnudki, sest tegemist pole just kõige kaunima linnaga sitsiilias. ja see on veel pehmelt öeldud. küll aga paikneb see kole linnake vägagi kaunis kohas. meri on kiviga visata ja linna lähistel paikneb kurikuulus (ma polnud varem kuulnud :-) ) templite org - valla dei templi.

lasime ühel kaluril gela-nimelise linnakse lähedal endast pilti teha ning selline nägi välja meie reisiseltskond (vasakult: julia, toni, il toro siciliano ning weronica) :

From Agrigento 2009-03-01

pean kohe ära ütlema, et reisiseltskond osutus ütlemata lõbusaks ja ületas minu kõiki ootusi. kuna otsustasime minna rendiautoga ning just mina olin roolijoodikuks valitud, siis kartsin, et tüüpiline kaasreisijate paanika mittesobiva sõidukiiruse või hirm eksimise ees muudavad sõidu tüütuks. tegelikult oli aga kõik vastupidi. kõigil oli ühesugune arusaam, et vahet pole, kuhu me lõpuks välja jõuame, peaasi, et chill on. seetõttu seiklesime ennast kiiresti kiirteelt maha ja hakkasime sitsiilia mägiteid vallutma. kuradi õige valik. nägime imekaunist loodust ja mis kõige olulisem, jõudsime õigesse kohta välja.

sellel pildil on kujutatud maailmas kõige paremini säilinud vanakreeka tempel. concordia tempel.

From Agrigento 2009-03-01

ja siin üritan tabada päikeseloojangulist hera templit - tegelikult oli roomlastel antud jumalannale teine nimi, aga minu mälu pole topeltteadmistele avatud :-)

From Agrigento 2009-03-01

peale templite oru külastamist kiirustasime oma fiat puntoga randa, et enne pimedat heita pilk imekaunile türgi trepile - la scala dei turki. pole õrna aimugi, miks seda niimoodi nimetatakse, aga see on lubivalge kivirand. kahjuks ei tea ma kindlalt, mis kiviga tegemist on - see jäägu juba kiviloogide otsustada. eks ta mingi lubi-marmor või muu selline ole.

From Agrigento 2009-03-01

ega ma ei oskagi siin suurt midagi lõpetuseks öelda. tore seiklus oli. mul pole vist kunagi, ise auto roolis istudes, nii lõbus olnud. seega olen enda üle eriti uhke.

tänane laulusoovitus: negrita - radio conga [2]

kohustus.

jah, puhtalt kohustusest kirjutan käesolevat posti. pole ju tükk aega midagi teile kirjutanud. tegelikult tahaks teha ühe piltidega sissekande, kus ma tutvustaks teile kohalikke ahve, kellega koos aega veedan - nii tööl kui ka eraelus. kahjuks on aga kõik pildid fotokas ja minu läpparile on võimalik külge pookida ainult 2 usb-seadet. üks on modem, mis hoiab mind netis ja teine on mälupulk, mille pealt kuulan hetkel muusikat, seega ei saa ma fotosid arvutisse tõmmata ning teile vaatamiseks üles riputada. võibolla kunagi hiljem.

tegelikult, nii naljakas kui see ka pole, olen siin viimasel ajal hoopis tartu ülikooli asjadega tegelenud. olen valmis kirjutanud arvutitehnikat reklaamiva veebilehe ning tegelenud muude õppekavaga seonduvate küsimustega, nagu lõpetada soovivate tudengite nõustamisega jms. siinsete eksperimentidega on hetkel asi natuke nutune, sest pool aega on seljataga, aga käegakatsutavaid tulemusi ikka veel pole. õnneks on mul veel aega, nii et pean pingutama, kuigi teinekord kipub juba masendus peale tulema. keegi, kes leiutas sinise esmaspäeva, polnud ilmselt kunagi teadusega tegelenud, sest mulle tundub, et kõige nõmedam päev nädalas on neljapäev. miks? sest neljapäevaks on alati möödunud kolm päeva tulemusetust ning lõõgastust pakkuvast nädalavahetusest lahutab rohkem kui 24 tundi.

muide täna on eesti meistrivõistlused standardtantsudes, nii et jälgige uudiseid...

homme rendime paari erasmuslasega auto ja sõidame lõuna-sitsiiliat avastama. peaks hästi ilus kant olema. aga võibolla on hoopis kole descartes? mage.

kohtumiseni, armsad sõbrad!

p.s. tänane laulusoovitus: baustelle - baudelaire [1]

you have to fuck paola

selliste sõnadega jättis minuga hüvasti üks noor itaalia tudeng, kellega mõnevõrra tilgutatud sai. pean tõdema, et äsja on selja taha jäänud üks ütlemata tore kolmapäeva õhtu. siiani polegi olnud sellist õhtut, kus lendleks ohtralt magedat huumorit ja teravat alkoholi. noored on meie tulevik. kui välja jätta minu hea sõber - alessandro -, siis pole siin endast vanemate tudengitega midagi peale hakata. täna sain chillida natuke toredamas seltskonnas ja mulle tutvustati kohti, kus õlu pole mitte hea, vaid odav. ja olgem ausad, see see kõige olulisem ju ongi. aga oki. ma tegelikult ei suuda miskit asjalikku öelda, nii et head ööd!

palju õnne, kallis sõber!

iga aasta on sinu sünnipäev üks suur saladus. sa varjad seda nagu rahvuslikku julgeolekut ohustavat teavet. ei kavatse minagi siinkohal sinu soove eirata, aga õnne tahan siiski soovida. nii et veelkord, palju õnne sünnipäevaks!

eriti pull, kui tuleb välja, et tänu suurele salatsemisele olen päevaga puusse pannud :-) aga vahet pole, olgu siis tervitatud ka kõik muud tänased sünnipäevalapsed...

sry, see post jäigi selliseks ja catania elu-olust hetkel ei kirjuta. jõudu!

semu tutti devoti tutti?

cettu! cettu!

meil oli siin catanias möödunud nädalal hull möll. tähistati linna kaitsepühaku s. agata surma aastapäeva. lõuna itaalias, eriti sitsiilias on kombeks sellist asja tähistada. nimelt on itaalias igal külal ja linnal oma kaitsepühak - jumal tänatud, et neid pühakuid nii palju on, muidu ei jaguks kõigile :-) igatahes on selle kaitsepühaku päeva tähistame suurem püha kui jõulud, aastavahetus ja hannukah kokku. vaba päev töölt ja suur läbu tänavatel on pidustuste kohustuslik osa. kui enamik väiksemaid linnasid piirdub ühepäevase pidustusega, siis catania, kui suurlinn peab vajalikuks pidutseda 3 päeva. normaalne.

aga mida ikkagi tähendab see pidu? põhimõtteliselt võetakse toomkirikust pühaku, antud juhul püha agata, kondid ja taritakse neid 3 päeva mööda linna, kus kõik saavad talle küünlaid panna (hehee, ma juba tean, kuidas andres muigab). inimesi ja küünlaid on muidugi kümneid tuhandeid kordi rohkem kui seda vaest piinatud pühakut ning seega ootab pühakut iga natukese aja tagant kastiauto, kuhu kõik annetatud küünlad maha laetakse. järgneval pildil on näha catania vanalinna üks peatänavaid, pühaku vanker, valge kast kuhu neid kuradima küünlaid tõstekse ning rahvamass, kes kogu seda püha üritust ümbritsevad. täpsustuseks võin öelda, et pildile on jäänud ainult killuke sellest massist, mis kõik tänavatele kogunes.

From St. Agata Festival at Catania, 2009-02-05

üks ägedamaid ja samas ka ohtlikumaid asju olid suured pooleteist meetri pikkused ning ca. 40 sentimeetrise läbimõõduga küünlad mida vennad mööda tänavaid oma õlgadel tassisid. nende küünalde eest hoiatati mind juba enne pidustusi, nimelt tormavad nad nende küünaldega päris kiiresti läbi rahvamassi ja kuna rahvast on hästi palju, siis leek ning kuum vaha moodustavad päris põletava kombinatsiooni. iga küünla ees kõnnib üks abimees, kes karjub ja põhimõtteliselt tõukab eest igaühe, kes teele jääb.

From St. Agata Festival at Catania, 2009-02-05

From St. Agata Festival at Catania, 2009-02-05

viimasel hommikul enne püha agata jõudmist tagasi oma koju ehk duomo katedrali, avanes via etneal selline vaatepilt (vt. järgnev video). inimesed on juba täiesti läbi, sest vähemalt öö otsa on nad marssinud ning pühendunumad neist võivad olla juba kolmandat päeva tänaval. veel on kuulda kerget karjumist, kui kellelgi on juhtumisi hääl alles ning video päris lõpus on kuulda ka plaksutamist. nimelt, kogu aeg hüüti kooris "cittadini", millele vastati samamoodi "wiva sant' agata!". teine karjumisharjutus oli "cemu tutti devoti tutti?", mille vastuseks paistis kõige paremini sobivat "cettu! cettu!" ja kui keegi parajasti ei karjunud, siis lihtsalt plaksutati.



aga olgem ausad, ükskõik kui tähtis see pühak ka poleks, kõige olulisem on ikkagi ennast tema taustal jäädvustada.

From St. Agata Festival at Catania, 2009-02-05

kui on huvi vaadata rohkem pilte, siis tänu mu äsjasoetet digikale, on võimalik heita pilk peale minu picasa albumile.
samuti saab püha agata kohta lugeda rohkem siit. võimas tädi oli, peatas laava oma looriga ja jäi jumala nimel tissidest ilma... ma olen sõnatu!

pilte...

mobiili ja h kaameraga said tehtud mõned pildid. panen sündsamad (ja seega ka igavamad) siia üles. ma loodan rahuldada sellega vähemalt 20% oma lugejate uudishimu.

siin ma seisan parklas, taustal palmid ja lumine etna.
siin me oleme bellini aias, lasime kahel noorel piigal meist pilti teha.
õhtusöök kohalikus restos: (vasakult) salvo naine, kelle nime ma ei suuda juba n-indat korda meelde jätta, salvo, paola, giovanni ja teie alandlikud sõbrad. ühesõnaga paariks loe a la italia :-)
teatro bellini. käisin seal mingil sümfoonia kontserdil möödunud reedel. väga ilus koht oli...modernne kirik siracusas. päris uhke. üldse on siin palju põnevaid kirikuid, mis pakuvad mõnusat vahepala kõigile neile kunstiajaloo tunnis nõrkemiseni õpitud hoonetele...siracusa rannajoon. ma rannajoon, sa rannajood, ta rannajoob, me rannajoome, te rannajoote, nad rannajoovad... magedat kah natuke!

madonna...

tahaks plika kombel kisendada ja hüüda eriti beibe aktsendiga 'oh-my-god!', aga no kurat, seda ilmaimet lähen mina raudpolt vaatama, kui ta 4. augustil 70,000 pealtvaataja ette astub. madonna on nähtus, mida peab juba puhtalt sellepärast nägema, et ta on madonna - suure algustähega ;). hehee, hetkel tuli meelde see mooni tutvustet kreeka laul, mille sõnumit ma läbi madonna nime meeles pean - me tonne või miskit ... 'ma veritsen' oli igatahes eesti keeles :-)

huhuu, aga elust-olemisest: kips on juba suht pudruks kõnnitud, ilmselt eemaldan ta lähipäevil ja loodan parimat. paola - minu tööpartner - suutis kuidagi kogemata multimeetri juhtme endale kõrva toppida ja tegi endale hirmsal moel haiget, loodan, et taga saab kõik korda... ärge küsige, kuidas see tal õnnestus, mind polnud juures. armas lugeja, kui sa ei kujuta ette, kuidas endale juhtmega haiget teha (ilma poomismängudeta), siis kujuta ette heegelnõela kõrvatoppimist ja sellega isegi vere väljameelitamist.

aga lõpetaks siiski lõbusal noodil - nimelt unustasin eelmisse postitusse lisada ainult poole teeni viivad ülekäigurajad. nimelt, osad ülekäigurajad viivad sind ainult tee telgjooneni, mis edasi - see on juba su enda valik: riskid eluga ja jätkad alustatut või lähed tagasi?

ciao-ciao!

mittemillestki

täiesti mõttetu blogi on mul. ma ei tee siin sitsiilias midagi põnevat, mida kõigi teistega jagada. ja kuna ma pole kunagi olnud eriline sulesepp ei diibi ega mageda osas, siis on asi eriti nutune. ma tean, et aeg-ajalt on mu sõnavõtud toonud esile muige enam kui ühe inimese näol, aga need hetked on olnud situatsioonikoomika. ühesõnaga, kallid sõbrad ja muidusööjad, mis ma öelda tahan, on see, et ma ise pole oma senipostitatuga teps mitte rahul. samuti pole mul tunnet, et asi lähiajal paremuse poole liikuma hakkaks.

eniveis, järgnevalt jagan paari naljakat asja, mida sitsiilias palju kohtab. esiteks autode parkimine - kui kuskil on märk, mis otseselt keelab parkimist ja/või peatumist, siis võib kindel olla, et kogu selle märgi vahetu ümbrus on paksult kinni pargitud ning ainuke koht, kus autot ei paikne, on see 10 cm, mille on hõivanud post, mille otsas märk ripub :-) teiseks, avalikud peldikud ei oma 90 protsendil juhtudest lukkusid oma ustel - üldine reegel, et kui uks on avatud, siis on tualett vaba, kui uks kinni, siis koputad, et kontrollida ega keegi parajasti enda kergendamisega ei tegele. ma pole siiani teada saanud, mida vastata, kui keegi koputab - si? prego? grazie? go fuck yourself, you fucking perv? nagu näha juuresolevalt pildilt, siis variante on mitmeid :-)

va bene, ma pean nüüd lõpetama, sest lähen lennujaama helenale vastu. eks näis, kas ma kohale ka jõuan, sest mul pole aimugi, millise (või kahe millise) bussiga ma sinna sõitma pean. kipsis jalaga on eriti tige ja umbe sheff seigelda:-) wish me luck!

kipsis!

vabandage jüngrid, et ma teile miskit juba tükk aega kirjutanud ei ole, aga mul on lihtsalt nii kiire tööl ja kodus veel kahjuks internetti ei ole. rõõmusõnumiks on mul aga see, et lõpuks sain oma pesa, kus rahus makarone ketšupiga süüa (itaallaste arvates kohutav kombinatsioon, aga mida nemad ka teavad!?!). kurvastuseks pean taaskordselt tõdema, et suutsin oma jala (seekord vasaku) ära lõhkuda ja nüüd olen jälle kipsis. karl breaks his legs for your sins!

juhtus see õnnetus etnal mägisuusatamist harrastades. viimasel laskumisel olin juba liiga väsinud ja näljane ning kaotasin valvuse, mis tingis väikse uperkuudi ja veidra jalgade asetuse. diagnoos: vasaku hüppeliigese mikromurd (?). aga pohh, ennegi olen kipsis olnud, nii et kogu värk on mulle tuttav ja seega hästi hallatav. aga paratamatult tekib mõttelend, et mis kuradi värk mul nende jala vigastustega on?

et mismõttes ma ei suuda ühtegi suuremat sündmust oma elus ilma jalavigastuseta läbi ajada? aga alustame algusest. kui ma astusin treffnerisse, siis kohe septembris suutsin kehalise tunnis palliviskes(!) vigastada ühte oma jalgadest ning see pandi umbes 10-ks päevaks kipsi. see oli kõigest minu esimene jalavigastus. vahetult enne htg lõpetamist komistasin kunstnike majas ning sain vigastuse, mis päädis kahe nädalase kipsi ja angiiniga. lõbus. lõpukirjandit kirjutasin kipsis jalaga. samal aastal pidin sooritama ka juhilubade autosõidu eksami - millalgi augustis panin anu juures maal niimoodi tantsu, et hommikuks olin vigastanud varemalt kipsis olnud jalga. õnneks seekord kipsi ei saanud, aga eksamil kukkusin läbi, sest sidurdamisjalg valutas nii mis kole. ja muidugi me kõik teame minu kurikuulsat langemist vahetult enne baka lõpetamist. ning jätkuoperatsiooni sellel jalal enne magistri kraadi saamist. ja nüüd, siin ma olen, oma esimesel lähetusel välisülikooli ning taaskordselt jännis oma ebapädevate tagajäsemetega. tunnen südamest kaasa naisele, kes mind meie pulmapäeval ratastoolis altari ette veeretab...

p.s. itaallassed hakkavad juba mind ka põsele suudlema. mineva laupäev panin teistehulgas põsed kokku ka tõmmu fabioga. nii et, andres, kui sa peaksid mu kaotama, siis süüdista vaid iseennast...

p.p.s. kui kunagi aega saan, siis kirjutan teile ka siinsest masendavast söömis- e. näljutamiskultuurist. usun, et sellel on tugev seos ka keskaegse katoliiklusega. stay tuned my dear disciples :-)

päike

14. jaanuari hommikul ehk praegu näen ma siin esimest korda päikest ja taevas on sinine. juhuu! täna tuleb üks suurepärane päev. eile jõin esimest korda seda krapa-asja, mis veini tootmisest üle jääb. normaalne jook, aga uut armastust ma sellest ei leidnud. üldse tahaks kellegagi korralikult võtta. siin on kõik sellised, et pool pokaali veini õhtusöögi kõrvale i vsjoo. nagu mismõttes? aga ma lähen nüüd hommikust sööma. muide itaallased on ülikiired sööjad. kõige muu juures nad uimavad, aga söök kaob välgukiirusel - mina olen alati viimane, kes oma söögi lõpetab. muide mainin veel, et käisime eile söömas mingis rahvusvahelise köögiga restos, mis on keskendunud liha tegemisele. il paradisio, ma ütlen, lapsed, LIHA, oi ma olin õnnelik.

oh-whatta-beautiful-morning... and i fade away to the kitchen...

esimene päris postitus...

doris kareva new york. aga mitte sellest ei taha ma rääkida. tegelikult ei viitsi ma üldse kirjutada, aga kuna ma tunnen end kui prohvet, sest mul on juba kaks jüngrit (2 followers), siis pean ma enda, kui arvamusliidri kohustuseks kirjutada paar sõna.

alustame elementaartõdedest: itaallased on ülimalt külalislahked - minu üksindust ihkav põhjamaa hing on olnud sunnitud veetma kõik oma senised teadvusel oldud hetked mõne itaallase seltsis. süüa olen hästi saanud, juua olen hästi saanud, nii et mida ma vingun. kõik on ok. teine lihtne tõde - itaallased ei oska inglise keelt - kah mõni üllatus. aga ma kardan, et see on nakkav. oma kolmandal päeval ehk siis täna tajusin, et vastan juba mõnele küsimusele itaalia aktsendiga. nagu mismõttes? aprillis räägin ilmselt ainult itaalia keelt, nii et teie mu kallid sõbrad peate mu tagasi inimeste sekka võõrutama.

lihtsalt toredaks infonupukeseks - tänan öösel magan ma juba oma kolmandas ööbimiskohas. welcome to sicily. rohkem ei viitsi sellest rääkida - võibolla mõni teine kord, kui mul ka tegelikult tuju kirjutada on.

nii aga mis ma siis ikkagi eestisse maha unustasin? püksirihma! kusjuures sama trikiga sain ma hakkama ka sügisel, kui ma palermos käisin. nagu mismõttes ei suuda ma panna oma pükstele rihma peale, kui ma itaaliasse tulen? mõni freudistlik kommentaar, mu kallid sõbrad?

muideks, privaatsusest rääkides - seda ei ole! praegu on mul esimene hetk, kus ma olen täiesti üksi mingis ruumis. ja juba 20 minuti pärast lähen välja, et mitte nukrutseda üksi võõras linnas. vähemalt nii arvavad itaallased minu privaatsusevajadusest.

ciao amici!

avame järgmisel nädalal ...