kohustus.

jah, puhtalt kohustusest kirjutan käesolevat posti. pole ju tükk aega midagi teile kirjutanud. tegelikult tahaks teha ühe piltidega sissekande, kus ma tutvustaks teile kohalikke ahve, kellega koos aega veedan - nii tööl kui ka eraelus. kahjuks on aga kõik pildid fotokas ja minu läpparile on võimalik külge pookida ainult 2 usb-seadet. üks on modem, mis hoiab mind netis ja teine on mälupulk, mille pealt kuulan hetkel muusikat, seega ei saa ma fotosid arvutisse tõmmata ning teile vaatamiseks üles riputada. võibolla kunagi hiljem.

tegelikult, nii naljakas kui see ka pole, olen siin viimasel ajal hoopis tartu ülikooli asjadega tegelenud. olen valmis kirjutanud arvutitehnikat reklaamiva veebilehe ning tegelenud muude õppekavaga seonduvate küsimustega, nagu lõpetada soovivate tudengite nõustamisega jms. siinsete eksperimentidega on hetkel asi natuke nutune, sest pool aega on seljataga, aga käegakatsutavaid tulemusi ikka veel pole. õnneks on mul veel aega, nii et pean pingutama, kuigi teinekord kipub juba masendus peale tulema. keegi, kes leiutas sinise esmaspäeva, polnud ilmselt kunagi teadusega tegelenud, sest mulle tundub, et kõige nõmedam päev nädalas on neljapäev. miks? sest neljapäevaks on alati möödunud kolm päeva tulemusetust ning lõõgastust pakkuvast nädalavahetusest lahutab rohkem kui 24 tundi.

muide täna on eesti meistrivõistlused standardtantsudes, nii et jälgige uudiseid...

homme rendime paari erasmuslasega auto ja sõidame lõuna-sitsiiliat avastama. peaks hästi ilus kant olema. aga võibolla on hoopis kole descartes? mage.

kohtumiseni, armsad sõbrad!

p.s. tänane laulusoovitus: baustelle - baudelaire [1]

you have to fuck paola

selliste sõnadega jättis minuga hüvasti üks noor itaalia tudeng, kellega mõnevõrra tilgutatud sai. pean tõdema, et äsja on selja taha jäänud üks ütlemata tore kolmapäeva õhtu. siiani polegi olnud sellist õhtut, kus lendleks ohtralt magedat huumorit ja teravat alkoholi. noored on meie tulevik. kui välja jätta minu hea sõber - alessandro -, siis pole siin endast vanemate tudengitega midagi peale hakata. täna sain chillida natuke toredamas seltskonnas ja mulle tutvustati kohti, kus õlu pole mitte hea, vaid odav. ja olgem ausad, see see kõige olulisem ju ongi. aga oki. ma tegelikult ei suuda miskit asjalikku öelda, nii et head ööd!

palju õnne, kallis sõber!

iga aasta on sinu sünnipäev üks suur saladus. sa varjad seda nagu rahvuslikku julgeolekut ohustavat teavet. ei kavatse minagi siinkohal sinu soove eirata, aga õnne tahan siiski soovida. nii et veelkord, palju õnne sünnipäevaks!

eriti pull, kui tuleb välja, et tänu suurele salatsemisele olen päevaga puusse pannud :-) aga vahet pole, olgu siis tervitatud ka kõik muud tänased sünnipäevalapsed...

sry, see post jäigi selliseks ja catania elu-olust hetkel ei kirjuta. jõudu!

semu tutti devoti tutti?

cettu! cettu!

meil oli siin catanias möödunud nädalal hull möll. tähistati linna kaitsepühaku s. agata surma aastapäeva. lõuna itaalias, eriti sitsiilias on kombeks sellist asja tähistada. nimelt on itaalias igal külal ja linnal oma kaitsepühak - jumal tänatud, et neid pühakuid nii palju on, muidu ei jaguks kõigile :-) igatahes on selle kaitsepühaku päeva tähistame suurem püha kui jõulud, aastavahetus ja hannukah kokku. vaba päev töölt ja suur läbu tänavatel on pidustuste kohustuslik osa. kui enamik väiksemaid linnasid piirdub ühepäevase pidustusega, siis catania, kui suurlinn peab vajalikuks pidutseda 3 päeva. normaalne.

aga mida ikkagi tähendab see pidu? põhimõtteliselt võetakse toomkirikust pühaku, antud juhul püha agata, kondid ja taritakse neid 3 päeva mööda linna, kus kõik saavad talle küünlaid panna (hehee, ma juba tean, kuidas andres muigab). inimesi ja küünlaid on muidugi kümneid tuhandeid kordi rohkem kui seda vaest piinatud pühakut ning seega ootab pühakut iga natukese aja tagant kastiauto, kuhu kõik annetatud küünlad maha laetakse. järgneval pildil on näha catania vanalinna üks peatänavaid, pühaku vanker, valge kast kuhu neid kuradima küünlaid tõstekse ning rahvamass, kes kogu seda püha üritust ümbritsevad. täpsustuseks võin öelda, et pildile on jäänud ainult killuke sellest massist, mis kõik tänavatele kogunes.

From St. Agata Festival at Catania, 2009-02-05

üks ägedamaid ja samas ka ohtlikumaid asju olid suured pooleteist meetri pikkused ning ca. 40 sentimeetrise läbimõõduga küünlad mida vennad mööda tänavaid oma õlgadel tassisid. nende küünalde eest hoiatati mind juba enne pidustusi, nimelt tormavad nad nende küünaldega päris kiiresti läbi rahvamassi ja kuna rahvast on hästi palju, siis leek ning kuum vaha moodustavad päris põletava kombinatsiooni. iga küünla ees kõnnib üks abimees, kes karjub ja põhimõtteliselt tõukab eest igaühe, kes teele jääb.

From St. Agata Festival at Catania, 2009-02-05

From St. Agata Festival at Catania, 2009-02-05

viimasel hommikul enne püha agata jõudmist tagasi oma koju ehk duomo katedrali, avanes via etneal selline vaatepilt (vt. järgnev video). inimesed on juba täiesti läbi, sest vähemalt öö otsa on nad marssinud ning pühendunumad neist võivad olla juba kolmandat päeva tänaval. veel on kuulda kerget karjumist, kui kellelgi on juhtumisi hääl alles ning video päris lõpus on kuulda ka plaksutamist. nimelt, kogu aeg hüüti kooris "cittadini", millele vastati samamoodi "wiva sant' agata!". teine karjumisharjutus oli "cemu tutti devoti tutti?", mille vastuseks paistis kõige paremini sobivat "cettu! cettu!" ja kui keegi parajasti ei karjunud, siis lihtsalt plaksutati.



aga olgem ausad, ükskõik kui tähtis see pühak ka poleks, kõige olulisem on ikkagi ennast tema taustal jäädvustada.

From St. Agata Festival at Catania, 2009-02-05

kui on huvi vaadata rohkem pilte, siis tänu mu äsjasoetet digikale, on võimalik heita pilk peale minu picasa albumile.
samuti saab püha agata kohta lugeda rohkem siit. võimas tädi oli, peatas laava oma looriga ja jäi jumala nimel tissidest ilma... ma olen sõnatu!

pilte...

mobiili ja h kaameraga said tehtud mõned pildid. panen sündsamad (ja seega ka igavamad) siia üles. ma loodan rahuldada sellega vähemalt 20% oma lugejate uudishimu.

siin ma seisan parklas, taustal palmid ja lumine etna.
siin me oleme bellini aias, lasime kahel noorel piigal meist pilti teha.
õhtusöök kohalikus restos: (vasakult) salvo naine, kelle nime ma ei suuda juba n-indat korda meelde jätta, salvo, paola, giovanni ja teie alandlikud sõbrad. ühesõnaga paariks loe a la italia :-)
teatro bellini. käisin seal mingil sümfoonia kontserdil möödunud reedel. väga ilus koht oli...modernne kirik siracusas. päris uhke. üldse on siin palju põnevaid kirikuid, mis pakuvad mõnusat vahepala kõigile neile kunstiajaloo tunnis nõrkemiseni õpitud hoonetele...siracusa rannajoon. ma rannajoon, sa rannajood, ta rannajoob, me rannajoome, te rannajoote, nad rannajoovad... magedat kah natuke!