kipsis!

vabandage jüngrid, et ma teile miskit juba tükk aega kirjutanud ei ole, aga mul on lihtsalt nii kiire tööl ja kodus veel kahjuks internetti ei ole. rõõmusõnumiks on mul aga see, et lõpuks sain oma pesa, kus rahus makarone ketšupiga süüa (itaallaste arvates kohutav kombinatsioon, aga mida nemad ka teavad!?!). kurvastuseks pean taaskordselt tõdema, et suutsin oma jala (seekord vasaku) ära lõhkuda ja nüüd olen jälle kipsis. karl breaks his legs for your sins!

juhtus see õnnetus etnal mägisuusatamist harrastades. viimasel laskumisel olin juba liiga väsinud ja näljane ning kaotasin valvuse, mis tingis väikse uperkuudi ja veidra jalgade asetuse. diagnoos: vasaku hüppeliigese mikromurd (?). aga pohh, ennegi olen kipsis olnud, nii et kogu värk on mulle tuttav ja seega hästi hallatav. aga paratamatult tekib mõttelend, et mis kuradi värk mul nende jala vigastustega on?

et mismõttes ma ei suuda ühtegi suuremat sündmust oma elus ilma jalavigastuseta läbi ajada? aga alustame algusest. kui ma astusin treffnerisse, siis kohe septembris suutsin kehalise tunnis palliviskes(!) vigastada ühte oma jalgadest ning see pandi umbes 10-ks päevaks kipsi. see oli kõigest minu esimene jalavigastus. vahetult enne htg lõpetamist komistasin kunstnike majas ning sain vigastuse, mis päädis kahe nädalase kipsi ja angiiniga. lõbus. lõpukirjandit kirjutasin kipsis jalaga. samal aastal pidin sooritama ka juhilubade autosõidu eksami - millalgi augustis panin anu juures maal niimoodi tantsu, et hommikuks olin vigastanud varemalt kipsis olnud jalga. õnneks seekord kipsi ei saanud, aga eksamil kukkusin läbi, sest sidurdamisjalg valutas nii mis kole. ja muidugi me kõik teame minu kurikuulsat langemist vahetult enne baka lõpetamist. ning jätkuoperatsiooni sellel jalal enne magistri kraadi saamist. ja nüüd, siin ma olen, oma esimesel lähetusel välisülikooli ning taaskordselt jännis oma ebapädevate tagajäsemetega. tunnen südamest kaasa naisele, kes mind meie pulmapäeval ratastoolis altari ette veeretab...

p.s. itaallassed hakkavad juba mind ka põsele suudlema. mineva laupäev panin teistehulgas põsed kokku ka tõmmu fabioga. nii et, andres, kui sa peaksid mu kaotama, siis süüdista vaid iseennast...

p.p.s. kui kunagi aega saan, siis kirjutan teile ka siinsest masendavast söömis- e. näljutamiskultuurist. usun, et sellel on tugev seos ka keskaegse katoliiklusega. stay tuned my dear disciples :-)