doris kareva new york. aga mitte sellest ei taha ma rääkida. tegelikult ei viitsi ma üldse kirjutada, aga kuna ma tunnen end kui prohvet, sest mul on juba kaks jüngrit (2 followers), siis pean ma enda, kui arvamusliidri kohustuseks kirjutada paar sõna.
alustame elementaartõdedest: itaallased on ülimalt külalislahked - minu üksindust ihkav põhjamaa hing on olnud sunnitud veetma kõik oma senised teadvusel oldud hetked mõne itaallase seltsis. süüa olen hästi saanud, juua olen hästi saanud, nii et mida ma vingun. kõik on ok. teine lihtne tõde - itaallased ei oska inglise keelt - kah mõni üllatus. aga ma kardan, et see on nakkav. oma kolmandal päeval ehk siis täna tajusin, et vastan juba mõnele küsimusele itaalia aktsendiga. nagu mismõttes? aprillis räägin ilmselt ainult itaalia keelt, nii et teie mu kallid sõbrad peate mu tagasi inimeste sekka võõrutama.
lihtsalt toredaks infonupukeseks - tänan öösel magan ma juba oma kolmandas ööbimiskohas. welcome to sicily. rohkem ei viitsi sellest rääkida - võibolla mõni teine kord, kui mul ka tegelikult tuju kirjutada on.
nii aga mis ma siis ikkagi eestisse maha unustasin? püksirihma! kusjuures sama trikiga sain ma hakkama ka sügisel, kui ma palermos käisin. nagu mismõttes ei suuda ma panna oma pükstele rihma peale, kui ma itaaliasse tulen? mõni freudistlik kommentaar, mu kallid sõbrad?
muideks, privaatsusest rääkides - seda ei ole! praegu on mul esimene hetk, kus ma olen täiesti üksi mingis ruumis. ja juba 20 minuti pärast lähen välja, et mitte nukrutseda üksi võõras linnas. vähemalt nii arvavad itaallased minu privaatsusevajadusest.
ciao amici!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
ilma püksirihmata kolmes erinevas ööbimiskohas ja itaalia aktsent. pole isegi freudi vaja, et aru saada kui kahtlane see värk on.
ReplyDeletenoh pärast on nii, et keegi ei saa enam aru, kes keda harjutab, st privaatsusevajadus hääbub koos eesti keelega!
ReplyDelete