madonna...

tahaks plika kombel kisendada ja hüüda eriti beibe aktsendiga 'oh-my-god!', aga no kurat, seda ilmaimet lähen mina raudpolt vaatama, kui ta 4. augustil 70,000 pealtvaataja ette astub. madonna on nähtus, mida peab juba puhtalt sellepärast nägema, et ta on madonna - suure algustähega ;). hehee, hetkel tuli meelde see mooni tutvustet kreeka laul, mille sõnumit ma läbi madonna nime meeles pean - me tonne või miskit ... 'ma veritsen' oli igatahes eesti keeles :-)

huhuu, aga elust-olemisest: kips on juba suht pudruks kõnnitud, ilmselt eemaldan ta lähipäevil ja loodan parimat. paola - minu tööpartner - suutis kuidagi kogemata multimeetri juhtme endale kõrva toppida ja tegi endale hirmsal moel haiget, loodan, et taga saab kõik korda... ärge küsige, kuidas see tal õnnestus, mind polnud juures. armas lugeja, kui sa ei kujuta ette, kuidas endale juhtmega haiget teha (ilma poomismängudeta), siis kujuta ette heegelnõela kõrvatoppimist ja sellega isegi vere väljameelitamist.

aga lõpetaks siiski lõbusal noodil - nimelt unustasin eelmisse postitusse lisada ainult poole teeni viivad ülekäigurajad. nimelt, osad ülekäigurajad viivad sind ainult tee telgjooneni, mis edasi - see on juba su enda valik: riskid eluga ja jätkad alustatut või lähed tagasi?

ciao-ciao!

mittemillestki

täiesti mõttetu blogi on mul. ma ei tee siin sitsiilias midagi põnevat, mida kõigi teistega jagada. ja kuna ma pole kunagi olnud eriline sulesepp ei diibi ega mageda osas, siis on asi eriti nutune. ma tean, et aeg-ajalt on mu sõnavõtud toonud esile muige enam kui ühe inimese näol, aga need hetked on olnud situatsioonikoomika. ühesõnaga, kallid sõbrad ja muidusööjad, mis ma öelda tahan, on see, et ma ise pole oma senipostitatuga teps mitte rahul. samuti pole mul tunnet, et asi lähiajal paremuse poole liikuma hakkaks.

eniveis, järgnevalt jagan paari naljakat asja, mida sitsiilias palju kohtab. esiteks autode parkimine - kui kuskil on märk, mis otseselt keelab parkimist ja/või peatumist, siis võib kindel olla, et kogu selle märgi vahetu ümbrus on paksult kinni pargitud ning ainuke koht, kus autot ei paikne, on see 10 cm, mille on hõivanud post, mille otsas märk ripub :-) teiseks, avalikud peldikud ei oma 90 protsendil juhtudest lukkusid oma ustel - üldine reegel, et kui uks on avatud, siis on tualett vaba, kui uks kinni, siis koputad, et kontrollida ega keegi parajasti enda kergendamisega ei tegele. ma pole siiani teada saanud, mida vastata, kui keegi koputab - si? prego? grazie? go fuck yourself, you fucking perv? nagu näha juuresolevalt pildilt, siis variante on mitmeid :-)

va bene, ma pean nüüd lõpetama, sest lähen lennujaama helenale vastu. eks näis, kas ma kohale ka jõuan, sest mul pole aimugi, millise (või kahe millise) bussiga ma sinna sõitma pean. kipsis jalaga on eriti tige ja umbe sheff seigelda:-) wish me luck!

kipsis!

vabandage jüngrid, et ma teile miskit juba tükk aega kirjutanud ei ole, aga mul on lihtsalt nii kiire tööl ja kodus veel kahjuks internetti ei ole. rõõmusõnumiks on mul aga see, et lõpuks sain oma pesa, kus rahus makarone ketšupiga süüa (itaallaste arvates kohutav kombinatsioon, aga mida nemad ka teavad!?!). kurvastuseks pean taaskordselt tõdema, et suutsin oma jala (seekord vasaku) ära lõhkuda ja nüüd olen jälle kipsis. karl breaks his legs for your sins!

juhtus see õnnetus etnal mägisuusatamist harrastades. viimasel laskumisel olin juba liiga väsinud ja näljane ning kaotasin valvuse, mis tingis väikse uperkuudi ja veidra jalgade asetuse. diagnoos: vasaku hüppeliigese mikromurd (?). aga pohh, ennegi olen kipsis olnud, nii et kogu värk on mulle tuttav ja seega hästi hallatav. aga paratamatult tekib mõttelend, et mis kuradi värk mul nende jala vigastustega on?

et mismõttes ma ei suuda ühtegi suuremat sündmust oma elus ilma jalavigastuseta läbi ajada? aga alustame algusest. kui ma astusin treffnerisse, siis kohe septembris suutsin kehalise tunnis palliviskes(!) vigastada ühte oma jalgadest ning see pandi umbes 10-ks päevaks kipsi. see oli kõigest minu esimene jalavigastus. vahetult enne htg lõpetamist komistasin kunstnike majas ning sain vigastuse, mis päädis kahe nädalase kipsi ja angiiniga. lõbus. lõpukirjandit kirjutasin kipsis jalaga. samal aastal pidin sooritama ka juhilubade autosõidu eksami - millalgi augustis panin anu juures maal niimoodi tantsu, et hommikuks olin vigastanud varemalt kipsis olnud jalga. õnneks seekord kipsi ei saanud, aga eksamil kukkusin läbi, sest sidurdamisjalg valutas nii mis kole. ja muidugi me kõik teame minu kurikuulsat langemist vahetult enne baka lõpetamist. ning jätkuoperatsiooni sellel jalal enne magistri kraadi saamist. ja nüüd, siin ma olen, oma esimesel lähetusel välisülikooli ning taaskordselt jännis oma ebapädevate tagajäsemetega. tunnen südamest kaasa naisele, kes mind meie pulmapäeval ratastoolis altari ette veeretab...

p.s. itaallassed hakkavad juba mind ka põsele suudlema. mineva laupäev panin teistehulgas põsed kokku ka tõmmu fabioga. nii et, andres, kui sa peaksid mu kaotama, siis süüdista vaid iseennast...

p.p.s. kui kunagi aega saan, siis kirjutan teile ka siinsest masendavast söömis- e. näljutamiskultuurist. usun, et sellel on tugev seos ka keskaegse katoliiklusega. stay tuned my dear disciples :-)

päike

14. jaanuari hommikul ehk praegu näen ma siin esimest korda päikest ja taevas on sinine. juhuu! täna tuleb üks suurepärane päev. eile jõin esimest korda seda krapa-asja, mis veini tootmisest üle jääb. normaalne jook, aga uut armastust ma sellest ei leidnud. üldse tahaks kellegagi korralikult võtta. siin on kõik sellised, et pool pokaali veini õhtusöögi kõrvale i vsjoo. nagu mismõttes? aga ma lähen nüüd hommikust sööma. muide itaallased on ülikiired sööjad. kõige muu juures nad uimavad, aga söök kaob välgukiirusel - mina olen alati viimane, kes oma söögi lõpetab. muide mainin veel, et käisime eile söömas mingis rahvusvahelise köögiga restos, mis on keskendunud liha tegemisele. il paradisio, ma ütlen, lapsed, LIHA, oi ma olin õnnelik.

oh-whatta-beautiful-morning... and i fade away to the kitchen...

esimene päris postitus...

doris kareva new york. aga mitte sellest ei taha ma rääkida. tegelikult ei viitsi ma üldse kirjutada, aga kuna ma tunnen end kui prohvet, sest mul on juba kaks jüngrit (2 followers), siis pean ma enda, kui arvamusliidri kohustuseks kirjutada paar sõna.

alustame elementaartõdedest: itaallased on ülimalt külalislahked - minu üksindust ihkav põhjamaa hing on olnud sunnitud veetma kõik oma senised teadvusel oldud hetked mõne itaallase seltsis. süüa olen hästi saanud, juua olen hästi saanud, nii et mida ma vingun. kõik on ok. teine lihtne tõde - itaallased ei oska inglise keelt - kah mõni üllatus. aga ma kardan, et see on nakkav. oma kolmandal päeval ehk siis täna tajusin, et vastan juba mõnele küsimusele itaalia aktsendiga. nagu mismõttes? aprillis räägin ilmselt ainult itaalia keelt, nii et teie mu kallid sõbrad peate mu tagasi inimeste sekka võõrutama.

lihtsalt toredaks infonupukeseks - tänan öösel magan ma juba oma kolmandas ööbimiskohas. welcome to sicily. rohkem ei viitsi sellest rääkida - võibolla mõni teine kord, kui mul ka tegelikult tuju kirjutada on.

nii aga mis ma siis ikkagi eestisse maha unustasin? püksirihma! kusjuures sama trikiga sain ma hakkama ka sügisel, kui ma palermos käisin. nagu mismõttes ei suuda ma panna oma pükstele rihma peale, kui ma itaaliasse tulen? mõni freudistlik kommentaar, mu kallid sõbrad?

muideks, privaatsusest rääkides - seda ei ole! praegu on mul esimene hetk, kus ma olen täiesti üksi mingis ruumis. ja juba 20 minuti pärast lähen välja, et mitte nukrutseda üksi võõras linnas. vähemalt nii arvavad itaallased minu privaatsusevajadusest.

ciao amici!

avame järgmisel nädalal ...