asjad mis ma sitsiiliasse unustasin...

katsu merd. tuleb välja, et otsustasin veel ühe posti kirjutada. istun hetkel milaano lennujaamas ja kergelt öeldes, raske on olla. võtsime alega väheke viina ja teps mitte ei mäleta, kuidas õhtu lõppes. igatahes hommikul ärkasin selle peale, et paola helistas ja küsis, miks ma juba väljas ei ole. viskasin kiiresti nähtavad asjad kotti ja ronisin haisvana õue. tunnen kaasa kõigile, kes lennukis minu lähedal peavad istuma.

aga eile oli siis tomatipidu: saksamaalased valmistasid rohkelt tomatieineid, paola lisas oma panuse ja meie alega lürpisime õlut, veini, viina. sakslased tegid mulle ilgelt ägeda skräpbuki - kui lõpuks ühes tükis eestisse jõuan, siis jagan seda teie kõigiga. muidugi on see umbes 98 protsenti täis kõivõimalikke sisekülje nalju - inside jokes :-) kammooon, naeratage palun. mul on niigi sitt olla.

ok, panen mula lukku! kanye west minu kõrvaklappides on aga kuradima hea - ma vist hakkan varsti hiphopi pedeks. nagu täiega.

ahjaa, mis ma siis ikkagi sitsiiliasse unustasin! oma hambaharja ja näokreemi - püksirihm on ilusasti kaasas. võibolla avastan eestis veel midagi.

olge ilusad!

helldorado

see postitus jääb ilmselt viimaseks. lihtsalt on aeg, et il toro siciliano teeks läbi väikese muutumise tagasi kodumaiseks eesliks. viimased päevad on olnud mul rohkem saksa- kui itaaliakesksed. enamuse ajast olen veetnud koos sõpradega saksamaalt: gina, toni ja julia. lõbus on olnud. mage on olnud - see on eriti oluline. käisin eile nendega ujumas. külm oli, aga mul oli, nui neljaks, seda vaja! ühtlasi grillisime rannas natuke liha ja paprikat ning lõhkusime kive. kogu tsirkuse juurde kuulus natuke veini ja ohtralt magedat, sest das leben ist eine blumen! siinkohal tutvustan teile uut eesti-saksa ühisvanasõna: there is always a tomato under a rock. kuna antud vanasõna sügavam tähendus on välja mõtlemata, siis võib seda kasutada mistahes kontekstis. üks pakutud variant on kasutada seda kõigi itaaliasoost macho meeste kohta, sest nende kivikõva kooriku all on alati peidus üks tomat.

täna õhtul teen oma kodus ühe tomatipeo. saate aru, siin on kõigil tomatitel tomati maitse, mitte nagu meie supermarketi tomatitel. seega tomatisalat, verine meeri, bruschetta ja loodetavasti palju veel. kavatsen täna ühendada laboriahvid saksa erasmuslastega. eks näis mis saab. loodan, et verine meeri on see liim, mis seltskonna kokku kleebib.

aga lõpetuseks paar sõna üldise teema kokkuvõtteks. sitsiilia oli hea, siin oli soe ning ma kohtusin paari väga toreda inimesega, keda loodan ka hiljem oma elus kohata. ühtlasi sain vajalikud tulemused uurimistööga, mis lubab loota vähemalt kahte teadusartiklit - see on hea. blogipidamine osutus täpselt nii raskeks, kui ma esialgu arvasin. ma ei oska ju kirjutada. aga kunagi ütles anu mulle, et kirjamehed peaksid kirjutamisega tegelema. mäletad veel konteksti, anu?! ühesõnaga, kuna ma kirjutada ei oska, siis tegelen äkki muude asjadega või nii.

mis mul veel öelda on? kohtumiseni tokyost? :-) enne nagu ei näe põhjust blogi elluäratamiseks.

ciao!

viimane laulusoovitus tuleb saksamaalt [10]

lõpumahaloendur...

vähem kui nädal ja siis saabun tagasi poola põhjarannikule, eesti maakonda.

franco battiato con carmen consoli - tutto l'universo obbedisce all'amore [9]

kõik teevad viid rooma

nüüd olen minagi üks miljonitest, kes seda maailmakuulsat linna on külastanud. viibisin seal paar päeva, mille jooksul ei õnnestunud paavstiga kokku lüüa. kahju. muidu oli tore - nägin kalosseumi, sikstuse kabelit, püha peetri platsi ja palju muud. külm põhjamaine linnake oli, mitte nagu minu armas, räpane ja troopiline catania. kuna rooma vaated on kõigile juba postkaartidelt, raamatutest ja televiisorist pähe kulunud, siis ei hakka teid kurnama lõputute piltidega minust paavsti tagaaias. küll aga riputan ühe pildikese puhtalt tõendusmaterjaliks. juhul, kui keegi ei tea, siis alloleval pildil on kujutatud hoone, mille itaaliakeelne nimi on colosseo :-)
pärast roomat sai põrutet palermosse, kus oli juba mõnevõrra soojem. enne palermot olid mõned ärevad hetked rooma lennuväljal, kui windjeti lennuk hoovõtul blokkima hakkas. äkkpidurdus ja veel paar tundi lennuväljal päädisid asenduslennukiga, mis meid õnnelikult palermosse toimetas.

palermo oli täielik chill: päike, rand, vein ja juust.

ja siis bussitasime cataniasse, kus rentisime auto, et külastada etnat, taorminat ja siracusat.

raisk, täna ei tule üldse sõnad näpuotstest välja.

kuulake parem musa: arisa - sincerita' [8]

ahvikari vol. 1

juba mõnda aega tahan teha ülevaadet, kus tutvustan teile kohalikke ahve, kellega läbi käin. siinkohal termin "kohalik" ei tähenda itaallast, vaid inimest, kes on juhtumisi catanias. olen mitu korda seda postitust alustanud. pikaks kisub ja kunagi ei jõua avaldamiseni, seega nüüd otsustasin, et panen kaks esimest inimest lukku ja teen selle triki ära.

niisiis...

alessandro

selle itaaliasoost kaisukaru võtaksin küll endaga eestisse kaasa. põhimõtteliselt tutvusime, kuna ta on tudeng ning juhendasin teda mõnda aega. talle meeldis vahepeal mind seltskonnas tutvustada kui oma õpetajat. iroonia peitub selles, et mees on minust 6 aastat vanem. tema on mulle näidanud kohalikku kõrtsi-, sõidu-, söögi- ja suhtluskultuuri. ta on mulle tutvustanud mitmeid erinevaid inimesi (enamasti tudengeid), kellega saan oluliselt paremini läbi kui oma laborikaaslastega. esimene kord, kui ma teda nägin, siis küsis ta mult, kust ma pärit olen. ütlesin, et eestist, tartust. selle peale sobras ta natuke aega oma läpakas ja näitas mulle pilti endast tartu raekojaplatsil. vat see oli alles esmamulje. eriti kuna kohalikud usuvad seni, et kõik poolast kõrgemal on ultima thule. ütled kellelegi, et oled eestist ja vastuseks küsitakse: "poola?"

aga liigume edasi...

paola

tegelikult näeb ta mõnevõrra teistsugune välja. pakun, et see pilt on paar kuni kümme aastat vana :-) aga selle pildi saatis paola mulle meili peale jaanuaris, et ma ta ikka lennujaamas ära tunneks. ju talle meeldib, kui inimesed teda niimoodi näevad. küll teil avaneb võimalus teda ka oma kuningaga näha, sest juba aprilli lõpus saabub paola kolmeks kuuks eestisse, et jätkata meie siin alustatud uurimistööd. just, tema on minu uurimustöö partner ja peale selle ei ole meil eriti midagi muud ühist. see tähendab, et vabal ajal me eriti koos ei hängi ega bängi. see muidugi ei tähenda, et me läbi ei saaks, lihtsalt - sädet pole või keemiat või nimetage seda, kuidas tahate. töö osas on täiesti asjalik tüdruk - eks alati on alati tore näha naisi, kes loodusteadusi haukavad. ilmselt seetõttu, et eestis, eriti tartus on neid ikka meestest mõnevõrra vähem. siin on meil laboris lausa kaks, lisaks paolale on veel üks elektroonikaga tegelev angela ja kõrval laboris, kus istuvad robootikud, olen näinud ka ca kolme tipsi. täpsustuseks mainin, et kui ma ütlen laborikaaslane, siis ma mõtlen phd tudengeid, sest labor on neile nö töökoht. muid tudengeid ei jõuaks elu sees üles lugeda või nii. ühesõnaga on siin loodusteadusi õppimas oluliselt rohkem inimesi, kui eestis.

ja ongi esimesed ahvid tutvustatud. täna lähen laboriahvidega ühe juurde õhtust sööma. mina toon saia ja veini - teised küpsetavad muu toidu. ja homme--- lendan rooma! see tähendab, et vähemalt 5 päeva olen internetist eemal. saab põnev olema.

tänane laulusoovitus kipub kummitama jääma: caparezza - io diventero' qualcuno [7]

facebook

huhuh-huu. mul jäänud veel natuke vähem kui üks kuu pidada vastu feissbukiga liitumise survele. kõik kasutavad seda siin ja peaaegu iga päev üritab keegi mulle selgeks teha, et ma pean sinna omale konto tegema. vahepeal on juba selline tunne, et ok-ok, kohe teen kasutaja ära, aga siis magan ennast selgeks ning liitumine lükkub edasi. kusjuures, kui ma oleksin juba feissbuki liige, siis võiksin vist koostada 3d kujundeid endast, sest igal erasmuse peol on kaks korda rohkem fotokaid kui inimesi. ja kõik need pildid laetakse üles. kui keegi hommikul köögis nina nokib, siis enne lõunapausi, on see kõigile teada.

kas tõesti on meie elu määratud olema sedavõrd avalik? kas ma olen tehnoloogiliselt tagurlik, kui ma keeldun oma elu kõiki hetki kogu maailmaga jagamast? huvitav, kui palju sotsiaal-filosoofilisi artikleid on avaldatud, mis keskenduvad eksistentsialismile maailmas, kus privaatsus on tänu internetile täielikult kadunud. teatud mõttes on see vana hea 1984-suure-venna situatsioon, ainuke erinevus seisneb selles, et me ise oleme nõus oma elu väljanäitusele viima. efekt on lõpp-kokkuvõttes sama: riik ja rahavas saavad hinnata teise inimese elu ja me ei tunnegi ennast ahistatuna. jube põnev oleks siia taha mingi võimas vandenõuteooria valmis kirjutada. et kuradi kapitalistid nagu rockefeller plaanisid seda koos vabamüürlastega - kindlasti peavad vabamüürlased seotud olema, sest juba kuningas artur ja võlur merlin valmistasid esimese interneti prototüübi, mis sisaldas vändaga youtube'i ja pärgamendirullidel facebooki. ühesõnaga, kapitalistid plaanisid kommunismi feilimise, ainult et ise analoogsete meetoditega rahvast kontrollida. kahjuks kipun nõustuma ühe mõtlejaga, kelle nime ei suuda meenutada, aga kes leidis, et kuidagi raske on uskuda, et inimene on niivõrd tark olend, kes suudab plaanida ühiskonna kulgu aastasadu ette. ja väänata seda enda kasuks, nii et tema lastelaste lastel oleks hea elu ja palju võimu :-)

aga aitab mölast, ma ilmselgelt ei taha tööga tegeleda. paneme posti lukku.

tänane laul, hmm, las ma mõtlen, võibolla midagi sellist: gianna nannini - i maschi [6]

ma olen juht, ma olen autojuht

tegime eile (pühapäeval) järjekordse tripi. lisaks eelmise korra inimestele, liitus meiega veel üks saksa poiss. mis tähjendab, et seekord oli asi nõnda: eestlane, sakslane, sakslane, sakslane ja poolakas läksid ragusasse ja tulid noto kaudu tagasi. ega mul miskit väga põnevat kirjutada sellest ei ole. endiselt olin mina autojuht, piilupart rongijuht ning georg ots laevajuht. ma ei teadnud ragusast suurt midagi enne seda trippi, nii et sain päris suure positiivse üllatuse osaliseks.

niimoodi näeb välja üks osa ragusast

From Ragusa-Noto 2009-03-08

siin on näha 4/5 meie reisiseltskonnast: lisandunud on saksa poiss, kelle hüüdnimi on gina. julia on seekord kaamera taga.

From Ragusa-Noto 2009-03-08

ja siin siis kogu meie bande, pilt tehtud noto toomkiriku ees. vasakult: julia, toni, minä, gina, weronika

From Ragusa-Noto 2009-03-08

endiselt oli lõbus reis ja mulle hakkab see itaalias liiklemine täitsa meeldima. siin kehtib liikluses ainult üks reegel: sinu sõidustiili määrab sinu armastus sinu auto vastu. kuna ma pole suutnud kunagi autodest hoolida, siis on päris mugav kasutada privileegi, mille kohaselt liiklusmärgid omavad kõigest dekoratsioonielemendi rolli.

täna õhtul on weronika ärasaatmise pidu, sest homme lendab ta tagasi külma varssavisse. kahjuks pean tagasihoidlikku liini hoidma, sest mul on töötegemise aega väga väheks jäänud ja seega ei saa homset päeva pohmaka alla kulutada.

tänane laulusoovitus: vasco rossi - vieni qui [5]